NAHK ON ESIMESE AISTITAVA JA NÄHTAVA KOGEMUSE ALLIKAS. Kui lävi inimese ja
maailma vahel.
Keha väliskeskkonnast eraldava kattekihina inimesele lähim kõige sügavamate
tähendusjuurtega materjal, esmane nii tähtsuselt kui tähendusrikkuselt – loomulikest
loomulikem.
Nahka on kätketud piiri, kaitse, vahendaja idee. Võime loetleda palju temaga seotud
vanasõnu, kõnekäände: naha alla pugema, nahka üle kõrvade tõmbama, naha peale
andma, nahka kuumaks kütma, nahast välja pugema, nahka maha võtma, seanahka
vedama, nahka üle silma vedama, nahka panema, kananahk seljas, nahkpüksid jalas
jne. jne.
Naha vägi peegeldub inimeste teadvusest. Mälust, kuhu on salvestatud naha
mitmetähendusliku olemuse akord. See vägi võrsub ajas ladestunud tähenduskihtidest,
millesse kaevumise aste sõltub tunnetaja teadmistest ja soovidest.
Pargitud loomanahka ja elavat inimest katvat nahka tähistab eesti keeles sama sõna,
erinevalt paljudest, näiteks inglise ja saksa keelest, mis elus/eluta olekul vahet teevad.
Kas leidub selles mingi jälg loodususku rahva loomulikust austusest elu ees?
Nahk lahutab terveid maailmu või siis hoopis ühendab neid. Vestleb nii elusalt kui elutult.
Tihtipeale näib elegantses vormistuses nahkne disaintoode olevat minetanud materjali
sügavaima tähenduse ürgsest olemusest, esinedes kultuuriväljale sobivas rollis ning
jutustades inimese dikteeritud lugusid. Kontakti vahendusel aga sünnib millegi kauge, kuid
olulise äratundmine hetkega. See on elamus, mis vahendab inimmeelte sügavamatest
kihistustest ununenud aistinguid. Võibolla on materjali soojus ja plastilisus see, mis kätes
elustab esimese kokkupuute ema siidise süle turvalisusega või tunnetab meie
kompimismeel, et elatud elu vajab kõnelemiseks elava paitust.
Nahk jõustab seda, keda või mida ta ümbritseb. Naha kasutamisse suhtumine on aga
kahetine. Paradiisiaia idüllilises lembekeskkonnas võisid hunt ja lammas sõbrad olla, aga
paraku inimene sööb liha ja mässib oma naha ning hinnalise vaimuvara nahka.
Vaimustumine naha ilust ja kunstniku käega kergesti allutatavast iseloomust ei summuta
tõdemust, et looma elu lõpetamine inimese vajaduse rahuldamise nimel on kurb
paratamatus, vaid üks lüli toitumisahelas. Siinkohal peaksime tänulikult kummarduma.
Eetilised kaalutlused näivad lisavat küll plussi kunstmaterjalide turule toomisele, kuid
tegelikult ei suuda keskkonda kahjustav toode enamasti looduslikku asendada, olles
ebatervislik. Seega ökoloogilisest vaatepunktist on igal juhul suurem tarbimisväärtus
igikestval ja naturaalsel.
Eraldava ning ühendava membraanina sünni ja surma vahel, talletab nahk jälgi
elukvaliteedist ja -dünaamikast, neid peites või koguni eksponeerides.
Valdavaks ülesandeks on aga ikka nahkse hõlma all oleva sisu kaitsmine.
Nahka mõjutatakse taotletud eesmärgi saavutamise nimel erinevate tehniliste võtetega,
vormides tulemust tegija arusaamade ja võimete kohaselt esteetiliseks. Väljendusvahendi
kõnekuse suurendamiseks võimendatakse mingit tema omadust või selle omadusi ära
kasutades luuakse visuaalne vaste ideaalmudelist, vahel ka vastupidi, peidetakse see.
Mõnikord mõjub materjal ise ootamatult jõulise märgina, edastades osavalt
manipuleerituna kunstniku sõnumit. Kaugest minevikust alguse saanud müütiline
mõtlemine, kus ei lahutata ideaalset reaalsest, jätkub kunstis. Kunstnike
eneserefleksioonid väljendavad nende suhet nahaga. Mõnikord kingitakse lihtsalt sügav
iluelamus andekalt teostatud kaunistustehnikaga. Otstarvet toetav vaimukas
disainlahendus võimaldab alati funktsiooni ja materjali liidul säravalt toimida.
Meie tänast olemist ilmestab sageli tormamine. Tehnoloogilises galopis üha kiirenevad
teabeleviprotsessid toodavad paratamatult kultuurilist ühenäolisust. Selle taustal
väärtustub ainukordne – OMA käekiri. Traditsioonide järjepidevuses peitub elujõud, meeldiv
on suhelda turvaliselt tuttava maailmaga.
