"KODUKÖIDE" ilmumise puhul
Selle raamatuköitmise käsiraamatu kirjutamise üldiseid põhjuseid olen puudutanud juba raamatu ees- ja järelsõnas. Ei hakka neid kõiki kordama, aga mõnda võin rõhutada.
1. Erinevalt näiteks autode või kodutehnika parandamisest üleriigiline köitekodade võrk pea puudub. Küsimus puudutab just neid raamatuid, mis nõuavad käsitööd.
2. Vanasti koolide tööõpetustundides olnud raamatuköitmine on samahästi kui kadunud.
3. Seni eesti keeles ilmunud köitmisõpikud ei arvesta praegu kodudes olevate raamatute põhihulgaga. Ka on toimunud olulisi muudatusi köitmisviisides. Eelkõige pean silmas lateks tüüpi liimide kasutuselevõttu. (Köiteajaloo seisukohalt võiks keegi täpsustada, mis ajal see liimivahetus meil toimus. Meie armsad „Seiklusjutte maalt ja merelt“ olid igatahes veel tisleriliimiga).
4. Muude taasavastatud käsitööoskuste kõrval on raamatuköitmine teenimatult kõrvale jäetud. See on olnud nii valdav, et müügilt on kadunud ka spetsiifilised köitetöö riistad. Mõtlen nii käsipressi, õmblusraami kui ka raamatuploki lõikamise vahendeid. Õppinud köitja saab neid ilmselt välismaalt tellida, aga algaja lihtsalt ei tea mida osta.
Seega ongi käsiraamat mõeldud eelkõige algajaile, et nad mõistaks, millega on üldse tegu. Kuid isegi raamatukogude töötajatel on päris tihti vaid umbmäärane ettekujutus köite ehitusest ja sellest kuidas see „töötab“. Ühe kirjastuse juht oli väga imestunud kui ma seletasin, milleks see kaptaal tegelikult on mõeldud ja milleks see hää on. Tema meelest oli see lihtsalt üks traditsiooniline iluasi nagu on meeste ülikonna mansetinööbid, mis on jäänukid raudrüü soomuskinda kinnitusest.
Köitekunstnike koha pealt võib asja võtta ka selliselt, et milleks seda laialdast köitmisoskust vaja on? Tallinnas ja Tartus köitmist õpetatakse ja aitab küll.
Mina leian, et lai kandepind algõpetuse ja oskuste tasemel tuleb peale muu päris mitmeti kasuks ka päris köitekunstile. Esiteks on laiem see inimeste ring, kes oskavad köitekunsti hinnata. Seega on laiem ka võimalike tellijate ring. Teiseks suureneb andekate inimeste esilekerkimise tõenäosus. Kolmandaks kasvõi seda, et kõrgkoolis ei pea enam aega kulutama aabitsatõdedele või korrutustabel pähetuupimisele.
Niipalju eneseõigustuseks.
Kuid kirjutamise ja kirjastamise käigus tekkis ka mitmeid küsimusi, millele ootaks vastukajasid ja ettepanekuid lahendusteks.
1. Vähemalt osa pilte oleks pidanud värvilised olema. Kokaraamatud, kust võtsin eeskuju operatsioonide kirjeldamiseks neile, kes ei tea asjast ööd ega mütsigi, tekitasid minus musta kadedust. Kohe tekkis mõte, et vajalik oleks õppefilm või filmid, aga kes selle hirmsa organiseerimistöö enda peale võtaks? Üht taani näidisfilmi olen Kanutis näinud, see oli täisnahk prantsusköitest. Internetist võib kah paljugi leida, aga kas ei saaks sinna teha ka midagi köitmisaabita taolist?
2. Netti võiks paigutada ka tööriistade joonised koos mõõtmetega. Eriti käib see nende riistade kohta, mida on lahtiste kätega inimesel võimalik ka ise valmistada. Kust leida korralik joonestaja?
Esialgu niipalju.
Lõpetuseks vahest seda, et ootan ka arvamusi minu raamatu kohta. Et aga ma üksi ei taha süüdlaseks jääda, siis annan ka kaassüüdlaste nimed. Endel Falk-Valku kui peamist, pidasin meeles juba raamatu pühenduses. Sisuline toimetaja Rene Haljasmäe on süüdi selles, et kõiki oma asjalikke muudatusi ei suutnud ta mind tegema panna. Süüdi on ka kallis kolleeg Luule Maar, kes Klasi tuhana koputas mu südamele iga kord kui linna peal kokku saime. „ Nooh Peebuke, kas Sul köiteraamat on valmis?“ „Kuule, kas see köiteraamat juba ilmus? Ma ei ole näinudki.“ Nooh nüüd siis lõpuks ilmus.
Peep Gorinov
Selle raamatuköitmise käsiraamatu kirjutamise üldiseid põhjuseid olen puudutanud juba raamatu ees- ja järelsõnas. Ei hakka neid kõiki kordama, aga mõnda võin rõhutada.
1. Erinevalt näiteks autode või kodutehnika parandamisest üleriigiline köitekodade võrk pea puudub. Küsimus puudutab just neid raamatuid, mis nõuavad käsitööd.
2. Vanasti koolide tööõpetustundides olnud raamatuköitmine on samahästi kui kadunud.
3. Seni eesti keeles ilmunud köitmisõpikud ei arvesta praegu kodudes olevate raamatute põhihulgaga. Ka on toimunud olulisi muudatusi köitmisviisides. Eelkõige pean silmas lateks tüüpi liimide kasutuselevõttu. (Köiteajaloo seisukohalt võiks keegi täpsustada, mis ajal see liimivahetus meil toimus. Meie armsad „Seiklusjutte maalt ja merelt“ olid igatahes veel tisleriliimiga).
4. Muude taasavastatud käsitööoskuste kõrval on raamatuköitmine teenimatult kõrvale jäetud. See on olnud nii valdav, et müügilt on kadunud ka spetsiifilised köitetöö riistad. Mõtlen nii käsipressi, õmblusraami kui ka raamatuploki lõikamise vahendeid. Õppinud köitja saab neid ilmselt välismaalt tellida, aga algaja lihtsalt ei tea mida osta.
Seega ongi käsiraamat mõeldud eelkõige algajaile, et nad mõistaks, millega on üldse tegu. Kuid isegi raamatukogude töötajatel on päris tihti vaid umbmäärane ettekujutus köite ehitusest ja sellest kuidas see „töötab“. Ühe kirjastuse juht oli väga imestunud kui ma seletasin, milleks see kaptaal tegelikult on mõeldud ja milleks see hää on. Tema meelest oli see lihtsalt üks traditsiooniline iluasi nagu on meeste ülikonna mansetinööbid, mis on jäänukid raudrüü soomuskinda kinnitusest.
Köitekunstnike koha pealt võib asja võtta ka selliselt, et milleks seda laialdast köitmisoskust vaja on? Tallinnas ja Tartus köitmist õpetatakse ja aitab küll.
Mina leian, et lai kandepind algõpetuse ja oskuste tasemel tuleb peale muu päris mitmeti kasuks ka päris köitekunstile. Esiteks on laiem see inimeste ring, kes oskavad köitekunsti hinnata. Seega on laiem ka võimalike tellijate ring. Teiseks suureneb andekate inimeste esilekerkimise tõenäosus. Kolmandaks kasvõi seda, et kõrgkoolis ei pea enam aega kulutama aabitsatõdedele või korrutustabel pähetuupimisele.
Niipalju eneseõigustuseks.
Kuid kirjutamise ja kirjastamise käigus tekkis ka mitmeid küsimusi, millele ootaks vastukajasid ja ettepanekuid lahendusteks.
1. Vähemalt osa pilte oleks pidanud värvilised olema. Kokaraamatud, kust võtsin eeskuju operatsioonide kirjeldamiseks neile, kes ei tea asjast ööd ega mütsigi, tekitasid minus musta kadedust. Kohe tekkis mõte, et vajalik oleks õppefilm või filmid, aga kes selle hirmsa organiseerimistöö enda peale võtaks? Üht taani näidisfilmi olen Kanutis näinud, see oli täisnahk prantsusköitest. Internetist võib kah paljugi leida, aga kas ei saaks sinna teha ka midagi köitmisaabita taolist?
2. Netti võiks paigutada ka tööriistade joonised koos mõõtmetega. Eriti käib see nende riistade kohta, mida on lahtiste kätega inimesel võimalik ka ise valmistada. Kust leida korralik joonestaja?
Esialgu niipalju.
Lõpetuseks vahest seda, et ootan ka arvamusi minu raamatu kohta. Et aga ma üksi ei taha süüdlaseks jääda, siis annan ka kaassüüdlaste nimed. Endel Falk-Valku kui peamist, pidasin meeles juba raamatu pühenduses. Sisuline toimetaja Rene Haljasmäe on süüdi selles, et kõiki oma asjalikke muudatusi ei suutnud ta mind tegema panna. Süüdi on ka kallis kolleeg Luule Maar, kes Klasi tuhana koputas mu südamele iga kord kui linna peal kokku saime. „ Nooh Peebuke, kas Sul köiteraamat on valmis?“ „Kuule, kas see köiteraamat juba ilmus? Ma ei ole näinudki.“ Nooh nüüd siis lõpuks ilmus.
Peep Gorinov
< tagasi